2. mai – režissööri assistent (viimane päev) mai 6, 2010

Oi püha igavust! Tore on jälgida, mismoodi üht sarja tehakse, aga kui oled seda aktsiooni juba üsna kaua ainult vaadelnud, siis tekib paratamatult soov midagi kasulikku teha. Nii oli ka minul pühapäeval. Korra-paar unustati tekstiraamat minu kätte ning sama palju oli ka minu abi vaja. Vot sulle siis režissööri assistendi ametit :S
Tegelikult on hea, et ühel töökohal kasutatakse maksimaalselt ära inimese võimeid, aega ja energiat. Nii ei pea keegi end kasutuna tundma (mkhmmm) ning alati on mõnna teada, et saad palka ikka täie eest.
Vähemalt saime režissöörihärra käest positiivse lõpusõna ning pisikese arutelu, millega liitus ka sarja produtsent.
Varasematel päevadel on mulle ikka tööd jätkunud…või olen ma siis piisavalt võimekas vahelepressija olnud, et sain end kuidagi rakendada. Ju siis ei jätkunud mul sel päeval ei visadust ega energiat, et pressida-pressida-pressida.
Kokkuvõtteks olid aga need tööpäevad minu jaoks vägagi informatiivsed, sisutihedad ning pakkusid uusi elamusi, erinevaid keskkondi, erinevaid inimesi, erinevaid rolle jne.
Režissööri kõrvalt sain aga kõva õppetunni. Nägin, millest selle ametimehe tööpäev koosneb ning mis on tema vastutada, kellele ta käske jagab, kui palju ta näitlejale ette ütleb jne. Sain kuulda ka peamisi mureküsimusi ning näha selle ameti positiivset poolt.

18. aprill, režissööri abi aprill 20, 2010

Täna oli pikk ja kiire päev. Kahjuks mitte nii tegevusterohke kui eelneval korral. Võtted toimusid ainult ühes kohas – ehk oli ka sellel oma panus igavuse tundmiseks. Ka režissöör oli veidi pahas tujus ning paljud said väikese sõnarahe osaliseks. Sellest ma pääsesin. Vaatasin ja kuulasin vaguralt nagu ikka. Kui miskit märkasin valesti olevat, siis ütlesin. Täna oli aga enamus asju nii kontrolli all, et polnudki väga vigu, mida tähele panna.

tekst, kaamera, heli

Kahel näitlejal oli sünnipäev. Ei, nad ei saanud varem koju, aga nad said torti. Oma tegelaskuju pildiga. Püstolid ja päikeseprillid. Palju martsipani. Mu kõike tähelepanev sõber teatas mulle juba eelmisel päeval nende sünnipäevast, nii et olin pisikese šokolaadimaiuse valmis pannud. Õnneks ei soovinud ma ka valele inimesele õnne, nagu see mõne teisega juhtus..

9,10,11. aprill, režissööri assistent ja väikestviisi näitlemist aprill 14, 2010

olen vait ja kuulan

Lõpuks saingi uue tegevusalaga tutvust teha. Head inimesed sarjast “Kelgukoerad” võtsid mind ja minu tiimi üle ootuste hästi vastu. Kolm tõsiselt pikka tööpäeva tekitasid filmitegijate ja näitlejate ees aukartust küll. Kõik oli nii hästi organiseeritud, igale pisidetailile oli mõeldud ning töö jooksis nagu kellavärk. Rekvisiidid, kostüümid, grimm, võttekohad, näitlejad, valgus, transport – see on tõesti keeruline kompott ning väikesearvuline tiim sai selle organiseerimisega suurepäraselt hakkama.

palju inimesi ühe eesmärgiga (st palmiga)

Kõrvalosatäitjad olid oma tekstid enamasti väga hästi pähe õppinud ning nende puterdamise nahka ei läinud aeg pea üldse. Tõesti, näitlejal on nii suur kohustus ja vastutus kaamerate ees. Paljusid asju ei öelda ette (kuidas peaks millele reageerima, miks tegelane just nii mõtleb või ütleb, kuhu täpselt astuda jne). Selge see, et kogemustega näitlejale on asi üsna lihtne. Samas aga neile, kes pole seda tööd kas üldse, või kuigi kaua teinud, valmistavad ilmselt raskusi kiire tempo ja vähesed ettevalmistavad proovid.

ega siis filmis ainult glämmi saa

Peaosalised kahjuks nii süvenenud ning pühendunud sellele sarjale polnud. Ma saan ka aru- nende ainukesed puhkepäevad sisustatakse raske tööga. Samas hämmastas mind see, et neil polnud nii suurt austust tiimi ja kaasnäitlejate vastu, et tekst korralikult ära õppida (ma ei räägi neist kahest siin üleval pildil (nemad jätsid mulle igati süvenenud ning ettevalmistunud mulje)). Ometi oma rollides olid nad head ja leidlikud – neile ei pidanud väga ette ütlema, mida teha, või kuhu astuda.

palju ekraanivahtimist

Minule öeldi, et võin kaasas käia, kellega ise tahan. Niisiis oli minu loogiline valik režissöör. See oli tõeliselt põnev kogemus. Veidikene häiris mind see, et ta kunagi ei juhendanud, ega öelnud, mida mina tegema peaks, või mis minu ülesanne on. Ometi suutsin ma infiltreeruda ning hakkasin vaikselt taipama, mis selle ameti jaoks oluline on. Ma loodan, et ma liiga palju ei kommenteerinud ning nende juba harjumuspärast tööd suuresti ei seganud. Ometi märkasin ma mõnd asja rohkem, sest režissöör pidi vaatama seda ekraanipilti, mille kaamera talle edastas, ega suutnud ehk hoomata ja jälgida kõike, mis näitleja teegi ja ütles, samal ajal vaadates, mis taustal häiris jne. Algul ma muidugi kommenteerida ei julgenud, sest kartsin kohe “kinga saada”. Samas, kui minu pisikeste märkuste peale ei vihastatud, vaid neid aksepteeriti, muutusin veidi julgemaks oma arvamust avaldama. Kindlasti kohe ei muutu ma nii julgeks, et end peale suruma hakkaksin. Mul oleks hea meel, kui mõnest minu märkusest tõesti kasu oli ning see mingitki kvaliteeti sarja tegemisele  juurde andis.
Minu kommenteerimisjulgus tulenes minu varasemast kogemusest teatri vallas (olen pikalt noorteteatri gruppides kaasa löönud ning lavastajate ja juhendajate märkuseid ja tähelepanekuid kõrva taha pannud). Sealsete arutelude käigus sai mulle selgemaks, mis eeltööd üks näitleja enne lavaleminekut tegema peab. Teatrimaailm on põnev, täis inimpsühholoogiat ning mitte sugugi lihtne!

päris mitu kaamerat

Tore oli ka see, et sain mingil hetkel režissööri vaeva kergendada ning tekstiraamatu enda kätte võtta. Pidin telefonistseenides olema selle tegelase hääl, kes teiselpool toru räägib. See aitas näitlejal õige pikkusega pause teha ning ehk ka mingi adekvaatse emotsiooni väljutada. Kindlasti aitasid teatud märksõnad neil teksti meelde tuletada. Tekstiraamat oli minu käes ning sain näitlejaid aidata ka siis, kui neil enne stseeni harjutasid ning kui võte juba käis ning kellelgi tekst meelest, või segamini läks.

telefonioperaatorist teksti etteütleja

Veel kupatati mind ka pisikest rolli täitma, mis sõnalise poole pealt küll kesine oli, kuid see-eest madistada sai küllaga. Niimoodi kotiga inimesi materdanud pole ma kaua aega Ometi häiris mind see, et rolli sisseelamise aeg oli täiesti olematu…ma kujutan ette kui raske võib olla nendel osatäitjatel, kel on kandvam roll ning pikem tekst. Sa ei tea iialgi, mida täpselt filmitakse, mis täpselt kokku monteeritakse ning mis välja jäetakse. Tähelepanu tuleb suunata maksimaalselt…kõigele!

sündmus, jaa, sündmus

Aga kogemus on loomulikult ületamatu. Suured tänud selle eest!

Vot selle osa alguses:

http://www.kelgukoerad.tv/video/igal-medalil-on-kaks-kulge-1