10. mai, õpetaja (viimane päev) mai 10, 2010

Täna sain veel ühe tööga lõpparve tehtud. Sain kätte pikalt venima jäänud juhendaja kommentaari Miina Härma Gümnaasiumist. Üldmulje oli positiivne, päris pikalt mind ei saadetud. Siiski mainiti, et meesõppejõudusid oleks koolidesse palju rohkem vaja…

Õnneks aga võeti jällegi kinni minu elurõõmsast olekust ja hakkajahingest ning tehti ettepanek tõsiselt kaaluda kaasaegse kunsti õpetaja kohta.  Nojah…haridus peaks mul rohkem kunstiajaloo ja kriitika vallast olema siis küll. Aga õppida pole kunagi hilja!

Õujeee!

2. märts, õpetaja märts 4, 2010

Nüüd sain ülesandeks kohe päris tundi anda. Kuuenda klassi emakeel ja kirjandus. Ma pabistasin, sest minu õigekiri on küll igasuguste MSNide, Skype`de, SMSide  ja muude kiirete suhtlusvahendite tõttu suhteliselt minimaalne. Ma lootsin aga, et keegi mulle väga süvaortograafia alast küsimust ei esita. Eks ma valmistasin end ette ka, lugedes õpikuid ja vaadates ÕSist oma madalkohad järgi. Imelik on anda tundi aines, mida ma ise pole kunagi väga nautinud (emakeel ja õigekiri!!!) ning milles ma olen üsna kahtlev ning kesine.

õps peab sööma ka

Tunnid ei läinudki väga katastroofiliselt. Mulle antud ülesande saime koos hästi lahendatud ning aega jäi üle. See oli isegi vist veidi halb, et aega üle jäi, kuna see tähendab, et mul polnud antud teema kohta piisavalt kaasa rääkida. Vuristasime õpitu läbi ning kui see sai tehtud, panin noored keelemänge mängima. Poomist ja Aliast. Vähemalt said nad õigekirja harjutada. Pärast tundi küsiti innukalt, et kas mina jäängi nüüd neile emakeelt andma (ilmselt pole neil nii noori ja “boheeme” õpetajaid palju olnud – mäletan ka enda kooliaja vaimustust, kui ülekeskealist õpetajat mõni ülikoolilõpetanu asendama tuli), kuid kahjuks pidin neid petma. Mulle hakkas see amet tõesti meeldima! Keegi ei läinud päriselt üle käte. Ka mitte krutskeid täis ja tähelepanuvajaduse ülekülluses vaevlevad marakratid, kelle ma kohe tunni alguses ette pinki tõstsin. Neil kohe olid sellised kavalad näod peas…ma õnneks märkan selliseid asju kohe eos…ehk ka sellepärast, et olen ju isegi tagapingis istunud ning üldse mitte tunnis viibida viitsinud. Lõppkokkuvõttes tegid pahanduseotsijad rohkem tööd ja said oma esinemisvajaduse kõigi heameeleks rahuldatud.

poomipoiss

Kirjanduse  tund kulges Juhan Smuuli radadel. Kirjaniku tutvustust panin ma lapsed lugema nii, nagu see meilgi kunagi klassis käis. Iga õpilane sai ühe lõigu istudes kõvasti ette lugeda. See tekitas aga suurt igavustunnet ning kõrvaltegevusi nendes, kes parajasti ei lugenud. Niisiis tegin väikesed korrektuurid Smuuli “Meremees Murka” esitamisel. Nüüd kutsusin kaks laiskvorsti klassi ette üksteise järel korda mööda lauseid lugema. Selline lugemisviis tekitas klassis nalja. Suuremad naerjad liitusid kahe lugejaga ning nüüd oli järjepidamine oluline. Lõpuks loeti Murkast seitsmekesi. Keegi ei naernud ning KÕIK mõtlesid kaasa. Kui lugu läbi, vastati küsimustele ning lõpuks panin noored ise luuletusi looma. Mere või koera teemal. Kiiremad said ka klassi ees esitamise võimaluse. Üllatavalt vaimukad lood! Ja millegipärast oli poiste seas üsna levinud mõte: “mere värvis punaseks koera veri”. Oh jah…

uus stiil – hanereas lugemine

26. veebruar, õpetaja märts 4, 2010

Nüüd siis kunstilt ja kaunitelt kehadelt veidi “üldtuntuma” eriala peale. Nimelt sain nõusse Miina Härma Gümnaasiumi õpetajad, et nad mõned oma tunnid mulle loovutaksid…

Bioloogia tund jäi nüüd küll 7ndal ja 11ndal klassil är! Selle asemel tuli mingi boheemlasest kunstikoolitibi ja pani nad rühmatööd tegema. Ma kartsin veidi, sest olen alati arvanud, et vaid algklasside õpilased on toredad junsud, kes õpetajat kuulavad ning et vanemate klasside õpilased kalduvad üha enam karjumisele ning paberkuulidega loopimisele. Õnneks ei õigustanud minu sisemonoloog end! Arutlesime üsnagi tähelepanevate õpilastega kunsti, kunstnike, fotograafia ning üldse visuaalsete meediumite üle. Minu jaoks oli väga põnev teada, mida põhi- ja keskkooli õpilased üldse tänapäeva kunstist teavad ning palju meedias kajastatut tähele pandud on. Ega nad ikka ei tea eriti suurt midagi! Galeriides käis üks-kaks õpilast klassi peale (umbes 30 inimest) ning sedagi vaid vanemate eestvedamisel. Nende põhjenduseks oli, et eesti kunst pole miskit väärt (mis siis, et nad ei teagi, mida aktuaalne eesti kunst endast kujutab) ning et näiteks kino on palju ägedam ja interaktiivsem. Samas, arusaadav ka! Kahjuks… Mul tuli neid kuulates väike projektiidee, kus igal veerandil võiksid tegutsevad kunstikriitikud kaasahaaravaid kaasaegse eesti kunsti loenguid anda, noori väljapanekutele viia jne. Ehk see kõigutaks vähemalt mõne õpilase maailma.

Kokkuvõttes läksid kolm tundi tihedalt ning põnevalt. Isegi laste endi jaoks. Arutelu fotograafia kui kunsti, fotoshoppamise ning foto eri vahendite  üle paistis diskuteerima motiveerivat ka neid, kes üldise kunstiteema kohta oma suud lahti polnud teha saanud. Oli näha, et sellist oma arvamuse välja ütlemist ja filosofeerimist muidu nii igapäevase, meid ümbritseva üle pole koolides väga ollagi. Ometi läks see noortele väga peale! Kui ma oma kooliaega meelde tuletama hakkan, siis ega selliseid arutelusid vist väga olnudki. Nüüd ma tunnen küll, et peaks!

Minu arvamus seitsmendikest ja üheteistkümnendeikest tõusis väga (koostöövalmidus ning õpihimu kumasid meie koosoldud tundidest välja küll!)!

tore näide sellest, kuidas hommikul tuleb ikka peeglisse vaadata