19.veebruar, disain (viimane päev) veebruar 20, 2010

Täna oli minu lõpupäev disainitegemises. Ei midagi pidulikku. Mõtlesin klaviatuuriklahvidest “lahedaid” sõnu ja märke välja (SAVISAAR, APPLE, SNOOB jne) ning kleepisin väljavalituile magnetid taha. Minu vinüülplaadid pesti ära. Saagisin veel ühele jala alla, et see ei kõiguks, ning lihvisin parajaks. Pakkisin vinüülid ilusasti ümbristesse, kirjutasin sildid oma nime, meiliaadressi ja bloginimega. Nüüd on need ökodisaini poe “Hõng” riiulitel täiesti saadaval!

Mulle avaldas “Hõng” muljet. Seal oli tõesti palju häid asju! Alates ehetes, lõpetades riiete, mööbli ja mänguasjadega. Hinnad olid mõistlikud. Enamus asju oli endale korralike disainerite loodud välimuse saanud ja see läbimõeldus meeldis mulle. Paar kõrvarõngast ja mõne jaki oleksin tahtnud endalegi soetada. Noh, ehk kunagi, kui vaese üliõpilase staatusest väljun.

Ma sain oma juhendaja käest oma töö kohta kuuldavasti positiivse hinnangu.  Ma olin kaugel, ega kuulnud palju, mis mees kaamerasse rääkis, aga sõim ega laim see ei tundunud olevat.

Mina jäin oma praktikaga küll väga rahule! Mulle on alati meeldinud midagi oma kätega teha – siis on tulemus hästi näha ning ka valmisasja kvaliteedi kohta saab hinnangu anda. Igasugusteks tähtpäevadeks olen ma ikka enamasti üritanud omaloomingut kinkida, sest sellel on inimese süda ja hing sees. Kunagi plaanin ma oma kodu soetades paljud eluks vajalikud esemed ise teha. Juba see töö ja looming iseenesest, mille inimene asjadesse sisse paneb, on tuhat korda rohkem väärt kui poetoodang! Tööd mina ei karda ning eriti sellist tööd, mis vana kasutu asja uueks ning kasutatavaks teeb. Ökoloogilise mõtlemise pooldajana tervitan ma taaskasutust ning mitte uue tootmist kahe käega!

Suured tänud juhendaja Kristjanile, kes võttis vaevaks mind õpetada ning mulle tööd pakkuda, et saaksin kogemuse, mida iialgi ei unusta!

18.veebruar, disain veebruar 19, 2010

Täna hommikul ostisin ma pihustatavat kruntvärvi ning spreisin oma pliiatsihoidja-tissi üle. Värv haises terve päeva. Ilmselt teeb ta seda ka homme….ja ülehomme…ja…

Minu juhendaja üks tuntumaid toodanguid on kuuma ehitusfööniga töödeldud vinüülkausid, millel pisikesed puidust klotsid all. Ma ei saanud alguses aru, kuidas vinüül täpselt kuuma saades käitub, kuid pärast esimest äpardunud katset sai see mulle isegi üllatavalt hästi selgeks.  Siis hakkasin ise kausse, kandikuid ja tundmatu kujuga moodustisi valmistama. Ideid tuli minu väsinud peakesest üsna mitu. Mulle meeldib luua…Isegi kui algmaterjal on üks ja seesama. Ma ei mäleta kordagi sellist situatsiooni, kus mul poleks ühtki ideed tulnud (ükskõik kui absurdsed ja abstraktsed need siis ka olnud poleks). Ma loodan, et ka juhendaja minu ja minu ideedega rahule jäi. Ühtegi kurja ega paha sõna ma ei kuulnud igatahes. See on vist hea…

Siin valmistoodang:

17. veebruar, disain veebruar 18, 2010

Tänane päev oli huvitav! Jõudsime kaamera- ning helimehega isegi õigeks ajaks sihtkohta. Leidsime end ilusast mändidealusest elurajoonist, mille hoovidest terve talve sajanud lume paksus väga hästi välja paistis.

Meid juhatati poolelioleva maja pööningukambrisse, mille põrand oli veel vaid tsementi täis ja seina pandavad kipsplaadid norutasid ootavalt keset põrandat. Suure robustse laua taga oli minu töökoht. Õnneks olin soojalt riides ning külm kallale ei kippunud. Pisike nohulilk pressis end siiski aeg-ajalt punetavast ninast välja. Igatahes paistis asjal jumet olevat!

Ladusin oma krempli välja (keraamiline tiss ja visplid), kuid sain alustuseks hoopis teise ülesande. Pidin suusast läbitorgatud juhtmete ja soklite kompotist lambi tegema. Kupliteks anti mul vanu konservikarpe kasutada. Võtsingi kolm eri suurusega karpi, puhastasin ära, puurisin augud, lihvisin veidi nii, et sain need kergesti sokli külge keerata. Ka juhtmete ühenduskohta kattis pisike plekkpurk. Oma üllatuseks kuulsin, et olen korralikum meisterdaja kui minu juhendajda – nimelt poleks tema viitsinud viiliga nii täpselt purke siluda, et sokkel ilusti sisse keerduks, samuti olevat ma asja välimusele rohkem tähelepanu pööranud, kui tema harjunud on.

Ma olen väikesest peale vanaema puukuuris pilbastest asju vestnud, naelte, kruvide ja haamritega möllanud ning alati on mul olnud oma pisikesed ideed, ükskõik, kui absurdsed need suurte inimeste arvates ka ei paistnud. Istumine ja omaette nokitsemine andis äraütlemata hea rahutunde. Pärast õega mängimist või kaklemist (ikka juhtus!) oli tore endasse vaadata ja kogu üleliigne energia või ülevoolav emotsioon käelisesse toimetusse panna. See rahutunne tuleb minusse siiamaani, kui koon, maalin, ehitan, lammutan või meisterdan.

Ma oleksin väga soovinud laia valge juhtme mustaks värvida (ja ehk ka needsamad purgid), kuna soklid olid mustad ja materjalid tunduvad silmariivavalt erinevad (värvimine oleks need vähemalt veidi sarnasemaks teinud), kuid ökomehele minu idee ei sobinud. Värvimine polevat piisavalt öko ja see oli TEMA disain ka. Suusa oleksin muidugi originaalvärvi jätnud. Ühendasin juhtmed ära, küsisin võib-olla veidi karmilt, et kas öko võrdubki inetu, ning kui sain ühmava vastuse jätsin selle toote rahule. Bossidega ei kakelda!

suusalamp (pilt võitud Tisaini blogist)

Kaamera iga nurga peal

Hakkasin pärast mõningast mõtisklust oma keraamilise tissi sisse auke puurima ning lasin juhendajal visplite varred lühemaks lõigata. Toppisin need aukudesse ning panin veidi mörti vahele. Loodan kogu selle krempli maitsekalt valgeks värvida.  Kui mul leidub raha, et värvi osta. Minu idee oli teha eksklusiivne ning erootiline pliiatsihoidja, mis sobiks ehk mõne kõrge firmabossi steriilselt valgesse kabinetti aksessuaariks.

Väsinud, aga õnnelikud. Tissiga.

Nüüd aga legendaarset “Stuudio 54″ vaatama, sest on veel palju legendaarseid filme, mida ma näinud pole. Ma parandan ikka aeg-ajalt seda viga.

PS: mulle ei meeldi ilma korraliku ettevalmistuseta kaamerasse rääkida!

16. veebruar, disain veebruar 17, 2010

Tegelased: mina – praktiseerin erinevaid erialasid; Janar – kaameramees; Tanel – helimees ja muidu tore tüüp; disainimees – mees, kes disainib asju, ökolt

Aeg: esimene töökoht/eriala, kus praktiseerida

Minu käepikendus

Lugu: Täna käisin esimest korda kohtumas disaini erialal tegutseva mehega. Kuna Taneli auto oli pargitud meie arvates hästi (mis tegelikult tähendas Tallinna vanalinna suvalise sisehoovi väga paksu lumeputru ja sinna otsa veel üks auto, kes meil risti-põiki ees oli), siis loomulikult ei jõudnud me kohtumisele õigeaegselt. Kindlasti lisas hilinenud minuteid juurde ka Tartu poiste üsna minimaalne teadmine Tallinna linnaosade paiknemisest. Võtan homme Sakust kaasa enda vahtralehed ja hoian kõvasti pöidlaid, et igatepidi lai ja pikk rover kedagi minu juhtimise all ei lömastaks.

Asjalikkus ennekõige

Disainitüüp tundus telefonis pahur, aga kuna me hiljaks jäime, siis ma ei imesta ka. Tuli välja, et mees on palju noorem, kui mina hääle järgi aru sain. Kohtusime Mainori kõrgkooli kohvikus, kus Janar kohe oma paljude jaoks hirmuäratavalt suure (mis pole tegelikult keskmisest suurem, kuid ehmatab siiski salvestustehnikafoobid poolsurnuks) kaamera välja võttis ning meie jutuajamist filmima  kukkus. Majandusliku mõtlemisega kohvikuomanik oli aga otseloomulikult kohe platsis. Õnneks siiski väikese jutuajamise ja vabandamise peale lubas ta filmimist jätkata. Tulevikus usun ma, et pean alati ise filmimise jaoks luba küsima. Kui asi puudutab suhtlemist, lükatakse millegipärast mind ette. Nii, et naeratus näole!

Rääkisime disainimehega, millest meie praktikat alustada ja millele ideid genereerida. Tuleb välja, et pean mõtlema ka ökopoe ja kohviku kujunduse peale. See peaks ehitatama taastasutatud materjalidest.  Kuna ma isiklikult ruume näinud pole, on üsna raske ette kujutada nende suurust ja avarust jne. Mõne variandi mõtlen ehk ikka välja. Samuti palus ta meil uuskasutuskeskusest kahvleid ja lusikaid tuua. Pani veel 25 EEKu lauale. Tundsin end nagu laps, kellele issi jäätiseraha annab. Ometi jäätisest polnud juttugi. Sain veel 30 EEKu lisaks omale keskusest meelepärase ostmiseks. Siis kihutas mees minema, jättes mind teadmisega, et kohtume järgmisel päeval kell 1.

Tiss!

Leidsime isegi uuskasutuskeskuse ilma suuremate viperusteta üles. Seal lubati filmida! Tegime kaadreid mind asju otsimas, kuid kogu protsess venis nii pikaks minu otsustamatuse tõttu. Mul polnud aimugi, mida teha, mida disainida. Üle tunni aja asju riiulitelt maha kiskudes, ühest kohast teise paigutades ja kokku sobitades leidsin keraamiliste asjade seast naljaka tissikuju. Kipsist ja valge. Kuna olin enne pikalt mikseri otsa käivaid spiraalikujulisi asju vaadanud, siis otsustasin need kaks ühendada ning luua meestele mõeldud pliiatsi vms hoidja. Minu arve, kuhu kuulusid kuju, 4 kahvlit ja 4 spiraalasja, tuli kokku kuskil 40 EEKU. ma ei kulutanudki rohkem, kui tüübi käest sain. Jee!

Õhtul lähen vara magama! Ei mingit Tallinna ööelu!

Väga väsind kaameramees

Minu juhendaja blogi sissekanne:  http://blog.tisain.eu/page/4/