Üheks õhtuks oli erootikapoe “Desiree” pisikene postiga ruum tulvil inimesi, kes tavaliselt ehk sellisesse kohta ei satugi…kui võib-olla välja arvata mõne tuttava sünnipäeva eel, kellele tahetakse veidi “vürtsikam” kingitus teha.
Publik pidi üsna kaua ootama, sest mõned inimesed olid veel algusajaks tulemata. Ma ei tahtnud, et mind enne šõud nähakse. Lootsin ikka teha nii, nagu päriselt tehakse – saalituled kustu, muusika mängima, lavatuled põlema ning tantsima. Abimees Tanel aga kustutas tagaruumi tuled liiga vara ära ning mina, oma niigi närvis olekus, ei leidnud ei maki “play” nuppu, ega ka lavatulede lüliteid esimese otsimise peale ülesse. See kohmitsemine kostis vist publikussegi…kindlasti kostus minu komistamine, kui ma oma kõrgete kontsadega millegi pehme taha kinni jäin.
Kõik see oli aga õnneks enne esinema hakkamist. Lavale tulles värisesid mu põlved kohe ilusti nähtavalt. Kramplik naeratus kindlasti ei reetnud minu ebakindlust…õnneks olid mul kõik liigutused meeles (olin samal hommikul video pealt mitu korda oma proovi vaadanud)!!! Vähemalt see ei olnud mulle takistuseks.
Mis mind veidi heidutas, oli see, et nägin inimeste nägusid nii selgelt…Esimese korra kohta oleks võind inimesed ehk veidi nähtamatumad olla minu jaoks. Aga ma üritasin seda enda kasuks pöörata ning neile sensuaalselt otsa vaadata. Ma loodan, et õnnestus. Kindlasti juba kümnenda korra peal oleksin ma enesekindlus ja suhtlusvalmidus ise!
Publik ja mina tegime pärast minu kahte esinemist (kuna üks inimene jäi esimesel korral hiljaks, siis avanes mul võimalus teisel korral veidi vabam olla ning rohkem improviseerida) ka väikese juturingi, kus sain teada nende arvamuse ja nägemuse minu esinemisest.
Õnneks (ja ma loodan, et see ei tulnud ainult tuttavastaatusest) ei olnud keegi negatiivselt meelestatud! Jumal tänatud!
Suured tänud toetavatele inimestele, kes ikka elavad mu tegemistele, muredele ja saavutustele kaasa!




























Värsked kommentaarid