Oleme nüüd paar korda Mercaga kohtunud. Kolmandal juunil istusime Raekoja platsis ning lugesime teksti mõttega läbi. Kujutasime ette kuidas ja mis võiks laval päriselt mängida. Tegime tekstis palju parandusi (kuna tegemist on algselt filmistsenaariumiga, siis tuleb ära korjata vaid filmile sobivad märkused ja tegevused jms). Tippisime teksti juurde palju etüüde, mis võiks lavastust huvitavamaks ning veelgi sürrealistlikumaks teha.
Leidsime, et kolmanda inimese roll on ikka ka ülitähtis ning otsustasime leida kellegi sellesse ossa. Kellegi, kes oleks ennegi teatriga tegelenud…kes oleks meessoost…kes sobiks sellisesse rolli….
Ja me leidsime ta! Ma hakkasin oma ajusoppides urgitsema ning avastasin, et üliõpilasteater on ju üks koht, kust selliseid häid kandidaate leida. Kaarel Vaidla. Muhe mees, teatrit ta teinud on, kreatiivne ja avatud inimene ning mis põhiline – võttis positiivselt meie kutse vastu!
Nii me olemegi kolmekesi, jagades kohustusi ja vastutust tüki ilmumise ees. Ideid jookseb nagu kellavärki ning koostöö näib sujuvat.
Ma olen isiklikult meie tulevasest etendusest üsna vaimustunud. Esiteks selle pärast, et seda pole varem esitatud ning teiseks selle pärast, et minuga töötavad koos eriti toredad ja heasoovlikud inimesed!
Tuhat tänu!
arutelu ja näidendi kokkupanek
palju parandusi
Appi, kui õudne pilt on see alumine! Vägistatakse vaese kirjaniku loomingut grupiviisiliselt. Kusjuures keset linnatänavat ja mitte keegi ei sekku. Isegi pealkiri ei jäänud alles. See mulle tegelt väga ei meeldi, et mu nimi plakatil on, oleks võinud pseudokat kasutada või vähemalt teada anda. Aga okey, kannatan ära. Võtke siis linti asi ja pange siia üles. Ma hiljem vaatan ja kakun juukseid peast.
Hetkel siis käib vist, edu! Õige oleks olnud tegelikult enne mulle näidata, mida te seal kokku vusserdasite. Ma olen ju näidendeid ka kirjutanud, oleksin võinud lisada midagi vahvat, teatri võimalustega arvestavat. Aga ok, tuurile te sellega ju nagunii ei lähe.