Ohsaa, kätte jõudnud on mu viimane amet – näitleja! Ma olen tulvil ärevust ja loomekirge! Mulle meeldib see tekst, mille leidsin noorte kirjanike saidilt “Poogen” ning mulle meeldib ka see, et Merle Jääger mind minu pisikese lavastusega aidata tahab! See on imeline tunne, kui saab professionaali juhendamisel end proovile panna. Ma loodan ennast ja teda mitte alt vedada ning olen ka kogu kriitika valmis ära kannatama. Mõnuga. See ongi ju õppimine! Loomulikult meeldiks ka mulle präänik pärast piitsa. Aga kui tulemus on hea, siis tekib präänik ise.
Näitlemine on juba ammu minu kirg olnud ning lavalaudu olen ma ennegi kulutanud. Rolli sisseelamine, tegelaste psüühika mõistmine jne…ma saan seda jälle kogeda! Õnn on minupoolne!
Minu poolt lugejatele väike lõik arutelust, mis ei keerelnud vaid näitlemise ümber…
See lõik võiks pikem olla. Tahaks teada, mida “naised saunas” rääkisid jaõtlesid teksti kohta.